Meisterlikkus igas detailis
Vastutustundlik käsitöö ei ole midagi sellist, mida saab lihtsalt poliitikadokumenti kirjutada ja sinna jätta. See elab töökojas: otsustes, mis tehakse enne esimest lõiget, puidu kaalus sinu kätes ja küsimuses, mida sa esitad endale iga kord, kui võtad kätte tüki materjali, millel kulus aastakümneid selleks, mis ta on.
Vastutustundlik käsitöö Rientos algab Soome töökojas koos Ville-Veikko Ponkiniemiga, peakitarrimeistriga, kelle igapäevatöö muudab puidu, kannatlikkuse ja täpsuse kestvaks pilliks. Tema jaoks ei ole kestlikkus kunagi lihtsalt loosung. See on osa sellest, kuidas materjale valitakse, kuidas jäätmeid vlditakse ja kuidas iga kitarr on tehtud kestma.
Puit ei ole kunagi lihtsalt puit
Ville-Veikko jaoks algas suhe puiduga kaua enne töökoda. Ta kasvas üles Soome metsade keskel, müüs saeveskitele puitmaterjali ja küttis oma kodu puudega. Sel ajal oli puit lihtsalt materjal. Tänaseks on see midagi täiesti teistsugust.
“See ei ole enam lihtsalt puit. See peab olema õiget tüüpi puit, õigesti lõigatud, et sellest saaks pillikvaliteediga puit.”
Iga Riento töökotta saabuv tükk on hinnatud pilli vajaduste järgi: kiudude suund, lõikesuund, tihedus ja niiskusesisaldus. Midagi ei valita hoolimatult. Midagi kasutuskõlblikku ei kohelda jäätmena. Muutunud ei ole mitte puit ise, vaid seda vaatavad silmad.
Vähem võtmist, rohkem kasutamist
Jäätmete vähendamine ei ole loosung. See on isiklik pühendumus, mis läbib ehitusprotsessi iga etappi. Kui Ville-Veikko läheneb lauale, ei näe ta ainult seda, mida tal vaja on. Ta näeb kõike seda, milleks see materjal võib saada.
“Kui mul on kas või vähimgi võimalus kasutada sama puidutükki kahel erineval otstarbel, siis ma teen seda.”
Eksootilise puidu jäägid säilitatakse väikeste dekoratiivsete detailide, paranduste ja tulevaste ehituste jaoks. Suuremaid kodumaiseid puidujääke kasutatakse kodude kütmiseks. Sissetulevate tellimuste pakkematerjale taaskasutatakse võimaluse korral kitarride teelepanemisel. Saepuru on üks väheseid asju, mida ei saa tõeliselt päästa.
Töökojas, mis on üles ehitatud sellele mõtteviisile, ei ole jäätmed tagamõte. Neile mõeldakse enne esimese lõike tegemist.
Loodud oma tegijast üle elama
Kitarr on tänapäeval üks neist vähestest esemetest, millelt eeldatakse siiralt vanusega paremaks muutumist. See teeb vastupidavuse keskkonnaküsimuseks, millele tuleb igas ehituses vastata. Viiskümmend aastat kestma loodud kitarr tähendab viiskümmet aastat ilma vajaduseta seda välja vahetada.
“Ma tahaksin, et minu ehitatud kitarrid oleksid alles ka siis, kui mind ennast enam pole.”
Ville-Veikko ehitab seda ajaskaalat silmas pidades. Ta valib materjalid pikaajalise struktuurse terviklikkuse tagamiseks, konstrueerib liitekohti, mis on mõeldud vastu pidama aastakümneid, ja viimistleb pinnad nii, et need vananeksid väärikalt, selle asemel et lihtsalt ära kuluda.
Vastupidavus ei ole lõpus lisanduv omadus. See on iga Riento kitarri üks vundamente.
Ebatäiuslik instrument
Üks Ville-Veikko mõte tabab selle lähenemise vaimu.
“Kitarr on instrument, mis kõnetab inimesi isiklikult. See on ebatäiuslik, täpselt nagu inimene.”
See ebatäiuslikkus ei ole käsitöö viga. See on tõend inimkäest: päris puidust, päris puudutusest ja päris vastutusest.
Just seda on vastutustundlik käsitöö Rientos alati tähendanud. Ja seda tähendab see ka kaua pärast seda, kui saepuru on maha langenud.